Samaaria on 32-aastane

Möödunud aasta 10. septembril, kui tähistasime Haapsalus tagant järele Samaaria 30. tähtpäeva, kerkis mul juubeliürituse paljude väga huvitavate ettekannete ja meenutuste seast eriliselt esile hiidlase Lea Kallase sõnavõtt, kus ta rääkis Samaaria esimese kaupluse käivitamisest väikeses Haapsalus 1992. aastal. Kõike seda kuulates sai mulle selgeks, et need mälestused tuleb kirja panna. See on meie ajalugu, see on meie lugu. 

Palusin Leal veel kord Samaaria päris algusaastaid meenutada ja ta oli lahkesti nõus. 

Enne, kui Lea Kallas Samaariasse sattus, oli tema taust tihedalt seotud kaubandusega. Ta töötas aastaid Tallinna Tööstuskaubastu erinevates kauplustes ning oli hiljem Hiiumaa Tarbijate Kooperatiivi teenistuses. 1990/1991 talvel sõitis Jüri Nõlvak (Samaaria Eesti Misjoni üks asutajatest ja esimene direktor) Lea juurde Kärdlasse küsimusega, kas Lea oleks nõus aitama Haapsalus ühe omanäolise kaupluse töö käima lükkama. Omanäoline seepärast, et mitte kuskil Eestis polnud ühtegi kasutatud asjade poodi. Olid küll kohad, kus jagati vahel välismaalt saadud humanitaarabi, aga püsivalt ja regulaarsetel aegadel avatud müügikohta polnud. Lea oli nõus, sest teadis, et tema senine töö kaob peagi ja uus väljakutse tundus väga intrigeerivana.

Lea lahkus Hiiumaa Kooperatiivist ja 1991. aasta augustis oli ta juba Haapsalus. Riina Nõlvak (tulevane kauaaegne Samaaria kaupluse töötaja) andis Leale elamiseks oma pisikese korteri. Toona tundus paljudele Lea lähedastele selline otsus täiesti hullumeelsusena. Lea ise arvab, et teda peeti ikka kohe täitsa imelikuks, võib-olla isegi lolliks, sest tal oli sel ajal 6-aastane laps, kes pidi alustama sügisel kooliteed. Laps jäi isaga Hiiumaale, et ema saaks hinge sisse puhuda Eesti esimesel “kaltsukal”.

Kõige esimene ülesanne oli leida tulevasele poele sobilikud ruumid. Maris Nõlvakule (Jüri Nõlvaku abikaasa, pikaajaline Samaaria kaupluse töötaja) tuli idee uurida lähemalt Teenuste maja (Teenindusmaja), sest see on nii suur  ja seal oli tal ka tuttav direktor. Direktor oli väga meeldiv naisterahvas, kes ütles, et neil seisavad all keldris tsiviilkaitse ruumid tühjana. Need sobisid. Ruumide valgetele lubjaseintele olid maalitud suured kirjad punase värviga „Elagu NLKP!“, „Au tööle!“ ja muu taoline. Jüri Nõlvak värvis need enne avamist kõik üle.

Esimene kaubakoorem tuli Soomest ja selle tõi kohale tol ajal Euroopa suurim veoauto. Kaupa oli 20 tonni ning seda käisid Lea ja Jüri kuni signalisatsiooni sisseseadmiseni öösiti Teenindusmajas valvamas. Varastamist oli sel ajal väga palju ning välismaalt saabunud kaup tekitas palju elevust.

Enne kaupluse avamist sorteerisid Lea ja Maris kauba ning õmblesid nõela ja niidiga riietele kõvast paberist hinnad peale. Sel ajal polnud lihtsalt teistsuguseid lahendusi olemas. Teinekord oli väga keeruline kaubale sobiv hind leida, sest sortimendis oli selliseid asju, mida nõukogude inimene polnud varem “oma silmaga näinud ega kõrvaga kuulnud”. Lea seiskoht oli, et uues avatavas kaupluses peaksid enamikel esemetel olema hinnad 10% teistest poodidest soodsamad. See otsus oli tagant järele vaadates ainuõige. Loomulikult meeldis see ka klientidele.

Poe sortimendis olid riided, jalanõud, pudukaubad, majapidamistarbed, mööbel, külmikud, elektripliidid, isegu uued mootorsaed, autokummid jne. 

Kaubaga saabus ka toiduaineid. Neid ei tohtinud müüa, vaid jagada ja kinkida. Lea käis Linnavalitsuses abi vajavate inimeste nimesid ja aadresse kogumas, et toiduained jõuaksid nendeni, kes kõige enam puudust kannatasid. Sel ajal nägi Lea ka esimest korda 500g kohvipakki.

Lea mäletab, et esimene eestlasest ostja oli Hilda Maivel ja venelasest ostja Valentina Smorodina, kellele mõlemale kingiti piibel. Kauplus avati 1992. aasta oktoobris.

Esialgu oli Lea ülesandeks kaupluse juhtimine ning ka pearaamatupidaja ülesannete täitmine. Peagi ütles Lea viimasest kohustusest ära, sest kaupluses toimetamine võttis temalt kogu aja ja energia. Kuna Lea pere oli Hiiumaal, alustas ta oma tööpäevi juba kl 7 ja jõudis koju, mille oli hea naaber Amoretta külmadel päevadel soojaks kütnud, alles kella 10 paiku õhtul. Pood oli avatud kl 10-18. Vahel oli lahke naabrinaine ka söögi lauale jätnud.

Tööpäevad algasid kell 9 väikese piibli- ja palvetunniga, kus osalesid Lea, Maris ja hiljem ka poe naiskonnaga liitunud Riina Nõlvak. Seda viis läbi Jüri, kellel olid kaasas turvakodus elavad mehed. Tihti oli Jüril küljes tugev suitsuhais, mis tuli temaga kaasa kohvikust, kuhu ta mehi hommikuti sööma viis. Mehed suitsetasid hirmsasti haisevaid veneaegseid sigarette. Kohal olid ka Toomas Nõlvak (pikaaegne Samaaria turvakodu juhataja) ja Tõnu Targamaa (abitööline). Räägiti vaimulikel teemadel ning arutati läbi kõik tööga seotud rõõmud ja mured. Nii oli hea päeva häälestada. Kohal olid ka kaupluse kaks turvameest isa ja poeg Peeter ja Raigo Prees. 

Jah, Samaaria esimesel poel olid turvamehed. Neid oli hädasti vaja, sest kaupluses käis esimestel aastatel tõeline möll. Osteti kõike, puudus oli väga suur. Teinekord oli inimeste hoog nii suur, et uks murti maha ja turvamehed lükati ostutuhinas lausa pikali. Hommikuti olid järjekorrad mitmekümne meetri pikkused. Esimestel aastatel oli väga palju venelastest kliente, kes saatsid saadud noosi edasi Venemaale. Haapsalus oli sel ajal palju venelasi.

Esialgu oli Samaarial üks kauplus. Üsna ruttu aga tekkisid poed Sinti ja isegi Vormsisse. Kuna Lea oli vaid appi kutsutud Haapsalu poe käimalükkamiseks jäi ta siiski Haapsalusse tervelt pooleteiseks aastaks, aga jõudis kõige selle kõrvalt alustada ka poe käivitamist Hiiumaal. Hiiuma esimene kauplus avati Putkastes, kuhu Lea jäi pikaks ajaks tööle. See töö kannab vilja tänaseni. Hetkel peab Lea välja teenitud pensionipõlve ning osaleb Samaaria Üldkogu koosolekutel.

Aitäh, armas Lea Kallas, et oled seda tööd suure südame ja innuga teinud. Oled väga suureks eeskujuks!