LUGU: Ülo Kikase pääsemine parvlaevalt Estonia

Ülo jutustab, milline oli tema elumuutva ja pealtnäha juhuseid täis pääsemise lugu:

Ma õppisin Tartus Eesti Põllumajandusülikoolis mehaanika inseneriks põllumajanduse mehhaniseerimise erialal. 1989. aastast alates õnnestus mul õpingute ajal suviti Rootsis tööl käia. Tegin seal praktilisi töid: maja värvimine, siseviimistlusega seotud ehitustööd, haljastustööd, kivimüüri ehitamine. See oli hea võimalus teenida elatist ja samal ajal sain selgeks rootsi keele. Ka hiljem on minu töökohad olnud seotud Rootsi ettevõtetega. Rootsis tööl käies puutusin kokku ka usklike rootslastega,

Ühel järjekordse reisi algus Rootsi polnud nii rõõmus juba esimestest hetkedest peale. Olin paariks kuuks minemas oma abikaasast eemale, sõitsin bussiga Tartust Tallinnasse ja jõudsin Estonia laeva peale üsna varakult. Nüüdseks oleme me kõik kluulnud, et selle laevaga väga hästi ei läinud. Ja see oligi see sama katastoofile eelnenud päev, 27. september ja minul oli ka osa seal peal olla. 

Tagant järgi vaadates ma näen siin liiga palju sellist kokkusattumist, et seda lihtsalt loterii peavõiduks nimetada. Ma usun, et see oli Jumala arm ja abi. Ta andis oma käe mulle, andis võimaluse. Ma võtsin sellest kinni. Aga kuidas see täpsemalt oli? Ma toon mõned asjad esile.

Nagu mainisin, olin laeval varakult. Ma olin selle laevaga ka varem sõitnud. Seitse-kaheksa korda kindlasti. Ma olin üksinda, mul polnud ühtegi tuttavat kaasas. Mul polnud ka kajutit. Raha tuli kokku hoida. Olin tudeng ja siis tundus sellel laeval kõik üüratult kallis. Ma tegin seal oma aega parajaks, vaatasin ringi ja uurisin päästevahendeid. Kunagi varem polnud ma seda teinud, kunagi hiljem ma pole ka seda teinud. Uurisin päästepaate, kuidas neid vette lastakse, mismoodi see asi kõik töötab. Vaatasin parvesid, vaatasin, kus on päästevestid, kuidas neid kappe lahti tehakse. Mingit tagamõtet mul polnud, lihtsalt igav oli. Nii see aeg läks – vaatasin seal niisama ringi.

Kui õnnetuse hetk oli, siis istusin nukralt autoteki kohal olevas muusikabaaris, mis oli terve laeva laiune ja vaatasin aknast välja. Ma polnud küll üldse suur alkoholitarbija, aga millegipärast olin ma ostnud ühe klaasi õlut endale. Enne ja pärast ma pole seda teinud. Mul oli pool ära juba joodud. Mina õnnetuse hetkel ei näinud ega kuulnud rohkem midagi, kui kaks pudelit kõrval baaris kukkusid äkki põrandale. Pärast kukkus juba terve riiul põrandale. Siis hakkasid toolid ja lauad teisele poole sõitma. Siis ma leidsin ennast mingis programmis olevat ja ma ei osanud selle pooliku õlleklaasiga midagi peale hakata. Välistrepp oli kohe minu selja taga, panin selle klaasi trepi nurka, see jäi püsti, seda mäletan ja jooksin fuajesse, kus rahvast ei olnud. See oli just juhtunud. Seal oli vaid kaks laevateenindajat, kes olid näost kaamed. Ma küsisin veel, et kas enne on ka midagi sellist juhtunud? Nad ei vastanud mulle midagi. Coca-Cola automaadid olid seal juba kõik ümber. Paras segadus oli.  Aga joosta sai veel ilusti trepist üles. Ma jooksin paaditekile, avasin päästevestide kapi ja võtsin endale ja jagasin teistele. Paatidega midagi teha ei olnud, sest olime sellel pardal, mis üles poole jäi. Paadid olid suunaga laeva sisemuse poole. Seal polnud parvesid ka. Oli vist ainult üks. Ja järgmine märk: paljud inimesed olid teadmatuses, pehmelt öeldes paanikas. Aga mina tundsin, et ma pole varem mitte kunagi nii selgelt mõelnud kui sel hetkel. See oli väga kummaline. Mul oli hirm, seda ma ei eita. Aga see hirm polnud selline, mis oleks minu tegutsemist suunanud. Seal tuli lihtsalt oodata. Inimesed, kes seda teha ei suutnud, nende seas oli palju neid, kes surid enneaegu – nad proovisid vette hüpata, aga kuna laev oli viltu, hüppasid vastu laeva. Neid kurbi vaatepilte seal oli… Selles olukorras oled justkui tunnelis. Kõik meeled on selle nimel töös, et sa teeksid õigeid asju. Minu lootus oli see, et kui laev ka upub, jääb ta tagurppidi ulpima. Mul olid head kingad, aga riideid oli vähe seljas, olin särgi väel. Lõpuks sain veealuse osa peale. Nii palju oli ka veel endal taipamist, mõistmist, et kui laev oli viltu ja see üks päästeparv, mille ümber oli võib-olla umbes 50 inimest ja need kõik tahtsid sinna sisse hüpata, et sinna peale mina ei tohi minna, sest see olukord seal on liiga kaootiline. Samas nägime, et terve grupp tuledes päästeparvi läks seal merel eemal – need olid teisest pardast kõik vette saanud. 

Kui esimene laine mind märjaks tegi, siis ma sain aru, et ma pean ise vabatahtlikult vette minema, et see minek oleks juhitum ja sujuvam. Hakkasin vaikselt minema. Kui olin umbes meetri läinud, siis oli nagu lennukiga kukkumine, vabalangus. See langus võis olla umbes 10 meetrit. See kukkumine oli ka ime, sest ma ei löönud ennast kuskile ära ega kukkunud ühessegi aknaavasse ega kuhugi vastu serva. Ma jäin terveks, kui ma vette lendasin. Vees olemine oli nagu pesumasinas. Vesi oli nööre ja kõiksugu asju täis. Seal vees olles tuli minu kõrval ootamatult üles üks tagurpidi parv. Teisel katsel sain sinna tagurpidi parve peale. Parve peale saamine oli ikka kogu elu pingutus. Hirm oli suur, kui esimest korda ei saanud. Seal peal olles oli ka tunne, et kui kauaks… Tuul ja lained olid ikka väga võimsad. Aga ma jäin püsima sinna. Siis sattus sinna lähedale õiget pidi parv ja üks eesti noormes ulatas mulle käe ja tõmbas mind  sinna peale. Ta oli vist laeva meeskkonnast, sest ta teadis, et seal parvel on rakette ja tulistas ühe. Aga see parv võttis tuule alla ja lendas varsti ümber. Ma ujusin sealt alt välja ja sain uuesti tagurpidi parve peale. Seda noormeest ma ei kuulnud ega näinud rohkem. 

Jumal andis armu ka sellega, et ma ei pidanud enda elu eest võitlemisega kellegi teise heaolu vähendama, vaid sain kaasa aidata kolme inimese pääsemisele. Ma olin seal tagurpidi parve peal 5-6 tundi. Ma olin päris külmunud ja hakkasin magama jääma, kuniks see helikopter lõpuks kohale jõudis. Selle 5-6 tunni kestel toimus pidev heitlus ellujäämise nimel. Enda sees eelkõige. Selle käigus ma esimest korda elus lugesin valjusti Meie Isa palvet ja palvetasin kohe väga valjusti. Kogu südamest. Seal pandi mängu kõik, mis vähegi aitas ellu jääda, Elutahe sellises olukorras oli päris suur. Võibolla see oligi siis algus, nüüd tagant järgi vaadates, need kokkusattumused ei olnud juhused, vaid see oli Jumala arm ja abi, mis ta mulle osutas. Ma ei ütleks, et see edasine elu Jumalaga oleks olnud, nagu laulusalm ülteb, sile ja sirge, aga ometi on mul olnud armu kogeda Jumala abi eluteel.

Rootsi sõjaväe helikopter päästis meid hommikul ja tõi peatselt Utö saarele piirivalve kordonisse, kus saime esimese abi ja helistamisvõimaluse kodustele. Seejärel viidi mõne tunni pärast helikopteriga Turu haiglasse, kus olime peale pääsemist paar päeva. Peale seda lennutati Eesti Piirivalve lennukiga Turust Tallinna lennujaama. Edasi läks bussiga, praamiga sõit koju, Hiiumaal, kus kohtusin abikaasaga ja vanematega. Jätkasin tavapärast elu üsnagi kohe pärast õnnetust. 

Peale õnnetust need rootslased, kelle juurde pidin tööle minema, olid minu vastu väga lahked. Ei jäetud midagi ära, et toibuksin õnnetusest pareminie. Nad ostsid mulle ja abikaasale lennukipiletid. Ka edaspidi oleme suviti seal abiks käinud. Vahepeal oli pikk periood, kui me ei käinud Rootsis tööl, kuid eelmisel ja üle-eelmisel suvel olime abikaasaga puhkuse ajal kaks kosutavat nädalat Rootsis ja osaliselt töötasime ühe kristliku organisatsiooni majandatavas suvetalus Olsnäsgården, Siljansnäsi lähedal. 

Nende kolme inimesega, kelle pääsemisele sain kaasa aidata, olen ka kohtunud ja tunneme üksteist hästi.

Minu jaoks on väga oluline teada, miks Estonia siiski uppus. See ei anna elusid tagasi, kuid võib ennetada õnnetusi tulevikus ja anda hingerahu lähedased kaotanud inimestele. 

Mulle jätkuvalt väga meeldivad meri, laeva-paadisõit ja kalapüük.