Meenutades Runar Nylundi

Runar Nylund on kunagi öelnud: “Ma olin sütitaja, starter, mis pani käima suure mootori”.

Ja just nii see oligi. Runar Nylundi roll Samaaria tekke- ja arenguloos on võtmetähendusega.

Juba poisikesest peale Runarit saatnud huvi Eestimaa ja eestlaste vastu kulmineerust 1980. aastate lõpus – 1990. aastate alguses sõprussidemete loomisega päris eestlastega. Neil murrangulistel aastatel, kui Eestis oli puudus absoluutselt kõigest, sai Runar kiiresti aru, et eestlasi saab tõhusamalt aidata süsteemselt – on vaja kindlapiirilist organisatsiooni, mis jõuab paljude abi vajavate inimesteni. Porvoo Nelipühi koguduse pastori ja väga hea suhete hoidjana viis Runar kokku õigel ajal õiged inimesed. Eestimaa kontaktide hulgas leitud mõttekaaslased (eriti Toomas Nõlvak) tegi Runar tuttavaks Samaaria Soome toonase juhi Krister Lindbergiga. Siit edasi on juba ajalugu.

Toomas Nõlvak ütleb esimese asjana, kui küsin temalt Runari kohta mälestusi, et Runar oli prohvet – ta nägi väga palju ette ja läbi ning kandis need rõõmud ja mured alati Jumala ette ning oskas teinekord juba eos tekkivaid probleeme ära hoida. Runar oli väga hea inimeste tundja. Lisaks viimasele oli Jumal teda õnnistanud ka suurepärase lugude jutustamise anniga. Ta oli palju lugenud ning laia silmaringiga inimene. Seetõttu oskas ta ka kõige tuntumad ja lihtsamad piiblilood muuta nii värvikateks, haaravateks ja meeldejäävateks tikkides neisse oma ja teiste inimeste kogemusi. Kõiki neid lugusid saatis üks sõnuseletamatu soojus ja heatahtlikkus.

Toomase sõnul oli Runar argielus kõige paremas mõttes hajameelne boheemlane, kes lõunalauas oma mõtteid mõlgutades võis sootuks unustada, mida ja kas üldse sõi. Erandiks võib-olla korrad kui serveeriti ahvenafileed. See oli Runari absoluutne lemmik. Ka viimasel visiidil Eestisse käis Runar koos Kaj Kanto ja Toomasega kalal ning võttis termokastiga Topu lahest püütud värsket ahvenat kaasa.

Runar kasvatas oma koduaia kasvuhoones tomateid, mille seemneid ta ka Eestisse tõi. Mõned sordid kasvavad siiani Toomase abikaasa aias. Samuti käis ta meelsasti pohlal ja mustikal.

Toomas meenutab, et kui ta 1990. aastate keskpaigal Soomes kaubareisil käis, oli tema kasutuses vana ja väsinu kaubik.. Reis oli pikk ja Toomas ööbis Porvoos Runari kodus. Hommikul pakkus Runar end kaubakogumisteekonnale kaasa ning oli valmis ka kaubiku rooli istuma. Ei olnud tema hoolinud ei plärtsuvast mootorist ega katkistest tuledest – kui eesmärk on üllas, siis maised pisiasjad pole probleemiks.

Runari kohta saab rääkida väga palju. Võib-olla kõige olulisem on see, et Runar oli väga rikka ja sooja südamega Jumala sulane, kes jagas evangeeliumi kõikjal. Tema elu oli viljakas. Sellel oli Jumala õnnistus. Jääme teda igatsema.

Allolevas videos räägib Runar, kuidas sai alguse Eesti Samaaria töö. Intervjuu on antud Samaaria 30. aasta sünnipäevaks.